Ekskurss filmilinale: "Ameerika pastoraal" (2016)

Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" lõi laineid eelkõiga USA kirjandusmaastikul.

Nõudlikust, kuid kindlasti lugemisväärsest romaanist, mille kibemagus pealkiri selle sisu ilmselt kõige paremini kirjeldab - ühe pere traagiline kokkuvarisemine radikaalsete poliitiliste revolutsioonide mõjul ning taustal 60ndatel ning 70ndatel aastatel.

Romaanist oli selles blogis eelnevalt juttu siin ( link).


Eelmisel aastal ilmus romaani ainetel vändatud samanimeline film, peaosades Ewan McGregor, Jennifer Connelly ning Dakota Fanning. Tegu on samaaegselt McGregori režissööridebüüdiga.

"Ameerika pastoraal" romaanina on kohati väga pikaldane, kuid alati kui mitte parasjagu narratoloogilisel, siis informatiivsel tasandil väga intensiivne. Filmivormis on teda väga keeruline lahendada, austades nii vormi kui sisu põhilisi elemente. Ka kogenud režissöör peaks filmi edu tagamiseks ületama nii mõnedki takistused ning struktuuri kas täielikult austama või pea peale pöörama. Fataalne oleks kõigile elementidele vaid osaliselt tähelepanu pöörata ning kahjuks on McGregor teinud just seda ja hävitanud romaani mõjuefektid filmiadaptsiooniga peaaegu täielikult.

Toon siiski välja mõningad positiivsed jooned ning üritan filmi ja romaani veidi kõrvutada.


Romaan algab lühikese raamjutustusega protagonisti koolikaaslase imetlevast perspektiivist, räägib esmalt Seymour "Swede" Levovi elust, tema saavutustest ning koolikaaslaste poolt osaks saanud imetlusest. Levov on oma kooli kangelane ning jutustaja tahab seda kindlasti esile tuua ning rõhutada, enne kui jutustus perspektiivi ning sellega ka tooni vahetab.

Filmi visuaalne sünge-külmavärviline kontseptsioon ühtib suuremalt jaolt romaaniga, kuid tähelepanu pole pööratud Rootslase väliselt täiusliku elu ning sisemiselt keerulise elu kontrastile. Raamjutustuse vorm esineb ka filmis, kuid lühike Rootslase tutvustus ei anna piisavalt aega ega sisalda piisavalt hinge, et hoomata imetlust ning Levovi tugevat mõju oma koolile. Samuti oleks idüllilise pastoraali kategooria ning tegeliku traagilise narratiivi sisu saanud paremini välja tulla, kui kogu film poleks olnud ühtlaselt süngetes toonides lahendatud. Sel juhul poleks raamjutustuse filmivõtmine olnud vajalik.

Nendin aga siiski, et kui keskenduda vaid põhiloole ja vormist mitte välja teha, on teatud stseenid tehtud suurepäraselt. Enamik konstellatsioone tähtsamates üksikstseenides jäljendab üks-ühele mõnd teist filmi või on - ütleme siis mitte ebaoriginaalne vaid pelgalt klassikaline - (Rita lähivõte hotellitoas; dialoogid Rootslase ja tema naise ning Rootslase ja tema tütre vahel, Rootslase jalutuskäik tumedatel tänavatel, Rita kaubikus minemakihutamine, Dawn Levovi depressiooni ja refleksiooni astmed, vihapursked, aknast-välja-vaatamised jne).



Romaani põhiline, valuline konflikt, mis selle lugemisel üha enam välja koorub, on suhe isa ja tütre vahel. Merry Levovi suhted emaga on küll samuti keerulised, kuid isa püüded tütart päästa ning sellele järgnev on kõige ilusam, südantlõhestavam osa. Kahjuks on filmi narratiiv keskendatud Rootslase ja Dawni suhte loomisele ning abielu lõhenemisele - rohkem aega filmist on pühendatud selle loo, mitte isa ja tütre suhte sünni ja lagunemise loo jutustamisele. Jennifer Connelly mängib oma rolli väga hästi ning pigistab oma stseenidest välja kõik vajalikud emotsioonid. Üksikute stseenidena on tema dünaamika McGregoriga ning nende tundelised dialoogid vägagi vaadatavad. Samuti on teatud stseenid - segmendid Merry nooruspõlvest, tema nooreks naiseks saamisest ning viimaks tema muutumisest - ilusasti lahendatud ning esteetilised, vaadatavad, ja näiteks muusikaliselt maitsekas tasakaalus - vaikus ning mittevaikus on sobivalt seatud.

Kuid nende kaunite stseenide vahel puudub igasugune orgaanika, laiema loo stseenide abiga punumise oskus ning tihti ka üleminek ühelt dünaamikalt teisele. Film on liiga hüplev ja seosetu.


Üksikud stseenid teeb tugevaks ja mõjuvõimsaks näitlejatöö ning nii McGregor ise, Connelly, Fanning, kuid samuti Valorie Curry Rita kõrvalosas näitlevad tugevalt, intensiivselt ja mõistavad oma rolli väga hästi. Fanningu monoloogid filmi lõpukolmandikus on suurepärased ning sümbolism, väljendamaks tema huuli katva rätiku ja pärast pikka kannatusaega saavutatud kõnevabaduse seoseid (ei selgita selle seose tausta meelega, sest loodan, et loete Rothi romaani!) on lavastatud väga tabavalt.



Kuid taas on Merry arengust ära jäetud liiga palju aspekte, liiga palju suhteid figuuride vahel. Mul on raske uskuda, et näiteks Merry ja tema ema vaheline suhtlus või pigem tundetus on teadlikult lahendatud vaid ühe dialoogiga kahe naise vahel - pigem on see põhjendatud vajadusega keskenduda pigem ema kui tütre purustatud sisemaailmale.

Narratiivi neutraalselt seisukohalt jälgides võiks muidugi nõustuda, et ema minevikust põhjustatud tume olevik on samuti huvitav lugu, kuid Rothi narratiivi huvitavaim tegelane, Rootslase tütar on romaani keskmes ja peaks jääma ka filmi keskmesse.


Viimaks on ka liiga lühidalt mainitud romaani poliitilisi aspekte - võitlus mustanahaliste õiguste ees, nende seosed kindavabriku Newark Maidi mikrokosmosega (kindavabriku tekkelugu ning rolli ülejäänud suurfirmade maailmas pole praktiliselt üldse mainitud...) - filmis on vaid üks mustanahaline dialoogiga näitlejanna, kes kindavabrikus töötab ning tema tausta mainitakse vaid poole sõnaga!

Rothi romaan on igast aspektist vaadatuna tugevalt poliitiline ning päevapoliitika mõjutab kõigi tegelaste mõttemaailma ja dünaamikat (kui apaatne Dawn ehk välja arvata) - sellega on tegeletud liiga vähe, tõsiselt liiga vähe.


Kokkuvõtteks: Lugege Rothi "Ameerika pastoraali", see on sisutihe põnev romaan. Film võib vabalt jääda vaatamata.