Blogi uus aadress

Wednesday, December 2, 2015

Ekskurss filmilinale: "Macbeth" (2015)


All hail, Macbeth, that shalt be king hereafter. 

Macbethi on filmilinal ja teatrilaval mängitud Shakespeare'i ajast (ilmunud kusagil ajavahemikus 1603-1607) tänapäevani suurtes kogustes. Viimane filmivariant ilmus 2006. Sel aastal ilmus uus "Macbethi" interpretatsioon, peaosades Michael Fassbender ja Marillon Cotillard.


Klassikat on mitmel põhjusel raske filmilinale tuua. Värssides rääkimine ning teatud atmosfääri tekitamine pluss filmi pinge ülalhoidmine näidendi nappuse vormist lähtudes pole lihtne ülesanne ei rezhissöörile ega näitlejatele. Mis juhtub, on teada iga üksiku liigutuse ning repliigini, seega on esiplaanil kuidas juhtub. Siinkohal võin kohe öelda, et nii näitleja- kui kaameratöö on väga hästi õnnestunud.


Film algab hästi ja realistikult lahendatud lahingustseeniga, mis oma plaanitud ebaesteetilisusega muljet avaldab: aegluubis jooksvad hetked täieliku vaikuse ning siseperspektiivi näitamise eesmäriga vahelduvad ülevaateta vehkimise ja vere lendamise ning melu ja lärmiga.

Sõjapealik Macbeth näeb lahinguvälja serval nelja nõida, kes talle tulevikku ennustavad: temast saab kord kuningas. Ükski naisest sündinud mees ei ole võimeline teda võitma. Kuid tema seemnest enam tulevasi kuningaid ei sünni ning teda ootavat õnnetu lõpp.

Macbeth purjutab kuninga valvurid ning pussitab julgustusel kuninga väga verises intensiivses Fassbenderi poolt kaunilt mängitud stseenis, ning temast saab järgmine kuningas.

Kuidas nii Fassbender kui tema leedit kehastav Cotillard oma sisemiste kummitustega võitlemise filmilnale toovad, on üdini lummav. Macbethi ning tema naise armastussuhe on kord õrn, kord kirglik, kuid ambitsioonikas naine nõuab oma mehelt tugevust ja julmust. Macbeth allub ning muutub aina enam saatanlikuks, soovides säilitada iga hinna eest oma võimu... kuni tema pattude koorem aga liig raskeks saab ja kuningas langeb.


Macbeth kukub oma moraalse dilemma all, leedi Macbeth on üldiselt tundub et veidi karmim indiviid - Macbeth ütleb, et teeb vaid seda, mis inimlikkuse piires võimalik, kuid naine teatab, et on vande nimel kõigeks võimeline. Kas Macbeth tõepoolest oma loomuse tõttu või vaid naise survel surmapatuni viiakse, toob nõidade ennustus mehe juba nii kaugele või on raevuka ning - väga võimsa stseeni - pussitamise võimelisuse seeme juba aegade algusest peale mehe hinges?

Filmi tempo on kohati väga kiire, kohati ülimalt kannatlik, nagu ülalkirjeldatud lahingustseengi. Teatud sisevõitlused on ära teeninud rohkem linaaega kui teatud tapmised kodus ja lahinguväljal, sest nende tegude emotsionaalsed tagajärjed on "Macbethi" huvitavam külg - hinge pimedusse kadumine, inimlikkuse lahkumine, deemonlikkuse sünd ning armastuse surm.



Macbethi ja tema leedi dünaamika ning mõlema tugeva hinge allakäigu nende endi ning vastaspoole silmis peegeldumine ja nende kohati armastuseta armastus on juba omaette vaatamist väärt, kuid ka kõrvalosatäitjad, näiteks kuningas, Macbethi rivaal Macduff või kuninga poeg teevad oma tööd hästi. Musikaalne minimalism on oma märkamatuses väga veenev ning värvispektriga vihjatakse deemonlikkusele ning põrgu lähenemisele...

Teatud narratiivi kuuluvad detailid puuduvad filmist - näiteks ei mainita asjaolu, et Macbeth langeb, kui mets kunigalossini jõuab/kasvab, lõpupoole seisab kuningas aga põlevate puude keskel. Teadjat võib see häirida.

Film on näidendi minimalistlikkuse ning valitud visuaalselt võimsad stseenid kokku pannud ning seega teatri ja filmi elemendid intelligentselt kokku mässinud. Ebatavaline.

Aga - Vägev!

No comments:

Post a Comment