Blogi uus aadress

Wednesday, March 25, 2015

Päikesejänku kolib sel nädalal ühest linnast teise, seega teeme väikese pausi.

Wednesday, March 18, 2015

Ekskurss loodusteadustesse: Stephen Hawking: "Aja lühilugu" (A Brief History of Time, 1988)

Stephen Hawkingi elust ja hämmastavast eluvaimust motoneuroni sündroomist hoolimata tänaseni jätkuvast panusest teadusmaailma sai jutustatud tema elu aineil põhineva filmi "Kõiksuse teooria" temaatilises blogipostituses (link).

"Aja lühilugu: Suurest Paugust mustade aukudeni" on Hawkingi kuulsaks teinud raamat, mis tutvustab nö. laia ringi lugejale Hawkingi uuringuid laiemas kontekstis: Juttu tuleb kõigepealt universumi tekkimise võimalikest teooriatest Aristotelesest tänapäevani, inimese maailmapildist Päikesesüsteemi ja laiema kosmose suhtes, mustade aukude tekkest ning võimalikest meile siiani tundmata päikesesüsteemidest ning taevakehadest ja lõpuks universumi võimalikust lõpust ning ajas reisimise võimalikkusest.

Analüütilise väärtushinnangu andmiseks puuduvad minul kui laiema ringi lugejaskonda kuulujal küll piisavad teadmised, kuid tahtsin raamatut siiski lühidalt mainida ja kiita.

Nimelt on siin esiteks võimalik tutvuda kõigi füüsika ja astroloogia tähtsamate mõtlejatega Aristotelesest ja Galileist Hubble'i ja Diracini (positroni avastaja ning Nobeli preemia laureaat) ning näiteks mustade aukude mõiste looja John Wheelerini. Samuti seletab Hawking lahti kõik tähtsamad füüsikalised teooriad ning seadused - raskusjõust relatiivsusteooriani.

1988. aastal ilmus "Aja lühiloo" esimene väljaanne ja raamatu ülemaailmsest populaarsusest hoolimata nendib Hawking ise teise väljaande sissejuhatuses, et paljudele jääb kirjutatu pelgalt tekstivormis arusaamatuks. Seega ilmus teine väljaanne rohkete illustratsioonidega, et teooriate paljusust kergemaks teha. Universumi paisumine õhupalli näitel või ajaline relatiivsus rongi katusel tennist mängivate mehikestega, või musta auku kaduva astronaudi viimased mõtted - näited on valitud väga hästi ja teevad ka humanitaarteaduste lembelisele lugejale teema mõnusalt ülevaatlikuks.

Raamatu lõpus on mõningate tähtsamate mõistetega sõnaraamat ning lühikesed peatükid Newtoni, Einsteini ja Galilei kohta, tutvustamaks neid kui inimesi, mis on samuti huvitav kild teaduse ning inimkonna ajaloost. Hawking räägib raamatuga kaasa ka enda elust ja lisab seeläbi kuivale teooriale isikliku noodi. Kogu kirjutatu stiil on kerges toonis ning rahuliku tempoga, misläbi väga mahukas sisu huvitavaks ning arusaadavaks saab ja jääb.

Üldinimlikul tasandil toob Hawking ise esile, et kõigil peaks kord huulil olema küsimused: kust me tuleme, miks me siin oleme ja kuhu me läheme? Humanitaarteaduste esindajana olen neid küsimusi filosoofide käsitluses küllaldaselt lugenud, kuid teaduslik lähenemine on praktiline-pragmaatiline alternatiiv, samuti kasulik lugemine igaühele, kes vähegi maakera ehitusest ning kosmoses toimuvast huvitatud (seega - minu arvates - igaühele, punkt).

Ühesõnaga - võtke "Aja lühilugu" kätte, meenutage koolifüüsikat ja -keemiat, sest minu peas kipuvad sellised asjad ununema.

Tegu on väga hea, ülevaatliku, mõistetava universumi tekke ja võimaliku tuleviku teemadel arutleva teosega nii algajale kui edasijõudnule. Hawking on väga huvitav inimene, kuid sellele mitte keskendudes ka tõepoolest hea teaduslik autor ning ülihuvitav inimene, ning tema kirjutatu on ladusalt loetav esimesest viimase leheküljeni.

Wednesday, March 11, 2015

Paulo Coelho: "Valküürid"

Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho (sünd. 1947) "Zahiri" (2005) olen juba kiitnud siin (link), samuti olen "Alkeemiku" (1988) fänn. Coelhol on võime inimeste tunnete motivatsiooni väga täpselt kirjeldada ja üllatavalt pragmaatilise tooniga kirja panna südame soovid. Ausate armastuslugude ning realistlike pildikeste rajal kokku pandud jutustused on Coelho anne.

Lisaks sellele on Coelho ka igasuguste esoteerika ning maagiaga seotud nähtuste järgija, pooldaja ning õpilane ja kirjeldab enamikus oma romaanides üht või teist universumi vaimu, energiate siirdamise, eelmiste elude, inglite, vaimude, saatuse ning telepaatiliste võimetega seotut. Ning enamasti õnnestub tal need aspektid kenasti siduda ja nii emotsionaalsel kui narratiivi tasandil veel muljetavaldav seiklus kirja panna.

"Valküürid" (As Valkírias, 1992) on autobiograafiline romaan ning räägib Coelho ja tema abikaasa Christina Oiticica reisist Mojave kõrbesse, kohtamaks Valküüride abiga oma kaitseingleid. Chris on esmalt kaasas vaid Pauloga koos reisimiseks ning - naise isikliku eesmärgina - abielus pikka aega pesitsenud probleemide sõnastamiseks ning välja juurimiseks - kuid kaasatakse inglite otsinguisse: esmalt teatab rituaalide meister Took, et Chrisi ülesanne on Paulot aidata, hiljem Valküüridega läbi kõrbe reisides õpib naine samamoodi nagu mees avardama oma "teist teadvust" ning oma ingliga suhtlema ning lausa ületab teatud mõttes oma mehe spirituaalsel teekonnal.

Pikemat sorti vestluse käigus võetakse ka abielu probleemid vestlusesse ning avastades uue külje endas - mõlemast perspektiivist lähenedes - leiavad Christina ja Paulo uue harmoonia.

Esoteerika fännidele on "Valküürid" kindlasti huvitav lugemismaterjal ja anima mundi mõistmine nind tunnetamine huvitab mindki, aga see romaan piirdub minu maitsele liialt esoteerika teooria ning teatud rituaalide tasandiga, minetades inimliku arengu tasandi, mis on küll igas peatükis olemas ja jalutab narratiiviga vaikselt kaasa, ei ole aga orgaaniline, vaid istub pigem kommentaarina valitud lehekülgedel.

"Valküürid" pole Coelho parim üllitis. Võibolla on see autobiograafiline jutustus luhtunud, sest mees on üritanud jutustada oma naise perspektiivist? On ta temaatikale liialt lähedal, et seda objektiivselt käsitleda? Oli ingliga kohtumise kogemus niivõrd võimas, et sellest pole võimalik teisiti kirjutada?

Kõik on võimalik, aga igale Coelho fännile "Valküürid" kohe kindlasti "Alkeemiku" ja "Zahiri" sarnaselt ülimat lugemisnaudingut ei paku.

Ei soovita.

Wednesday, March 4, 2015

96. Lev Tolstoi: "Lühijutte": "Ivan Iljitši surm"

Vene kirjanik Lev Tolstoi lühijutud on samavõrd kuulsad kui tema suurejoonelised romaanid ("Anna Kareninast" on selles blogis juba juttu olnud (link), "Sõja ja rahu" teemaline postitus varsti tulekul). "Ivan Iljitši surm" on üks umbes tosinast Tolstoi kuulsamast lühijutust. Esmalt avaldatud 1886, eesti keeles 1914.


Ivan Iljitš Golovin on 45-aastane kohtunik, kes elab oma naise ja lastega täiesti ontlikku elu, kuni ühel hetkel kukkumisele järgnevatest valude ja tüsistuste - võibolla neerudes, võibolla pimesooles - tagajärjel nädalateks haigestub ja sureb. Lugu algab Ivan Iljitši surmahetkega ning pöördub siis mehe elu refleksiooni.

Jutustus ise nendib teises peatükis, et "Ivan Iljitschi möödaläinud elulugu on kõige lihtsam ja harilikum ning kõige hirmsam" - Ivan on küll üpris kõrgele järjele saanud ametnik - viies klass -, kuid sellest hoolimata vaid tavaline mees.

Tolstoi kirjeldab Ivani pereelu, nooruspõlve movitatsiooni, koolikarjääri, ametnikukssaamist, karjääriredelil tõusmist, enesega rahulolu ning jätkuvaid ambitsioone, noore neiuga tutvumist ning vastastikust meeldimist, pereelu alustamist ning lastega kaasneva antipaatia ning vastastikuse enam-mitte-meeldimist algust, kuiva perspektiivi abielu argipäevale ning jätkuvaid ambitsioone tööalal. Ivan ei ole sümpaatiat, vaid mõtisklust tekitav refleksiivne figuur ning temast kirjutatu on refleksiivne. Perspektiiv liigub väljast sissepoole, kuni Ivan oma haigusega seoses rohkem mõtisklema ja oma elule tagasi vaatama hakkab. Ta esitab küsimuse, kas tema tugev veendumus, et elu on igal rindel elatud väga hästi ja õigesti, on äkki hoopis üdini vale veendumus?

Need kahtlused täidavad Ivani mõtteid lõpuni välja. Kehaline valu ning haigusest tingitud konfliktid lähedastega polegi niivõrd olulised. Elatud elu, suhted ning saavutused polegi enam nii olulised, vaid lihtsalt suur küsimus, kas elul oli mõte ja kas elu oli hea? Tõusevad jutustuse keskmesse... ja sel hetkel tekib empaatia protagonistiga, tema kõige nõrgemal hetkel, mil enesekindluse tase võrdub merepõhja miinusega.

Sest olgugi Ivani elu kõige tavalisem ja lihtsam, on seesinane kahtlus iseenda horisondi tasandil - olen elanud valesti, seetõttu ka halvasti - teeb Ivanist eksistentsialistliku kriisi lipulaeva.

Tolstoi ülim tähtsus peitub tema realistlikes ühiskonnakirjeldustes: rääkides vene ametnikkonna rituaalidest, reeglitest, tähtsusest ning nõrkusest, avab ta lugejale selle maailma nii tumedates kui heledates värvides. Mäng irooniaga pole Tolstoile omane nii nagu näiteks Tšehhovile, ka mitte sünge dramaatika nagu Dostojevski seda valdab - Tolstoi on läbi ja lõhki realist ning tema jutustused ning romaanid on oma ilustamata reaalsete maailmadega huvitavad oma aja ning koha poolest, sisaldades samaaegselt üldinimlikke tõdesid, hirme ja huvisid.

Tolstoiga tutvumiseks kindlasti hea näide ning Tolstoi romaanide sõpradele nagunii kohustulik lugemine.


Rõõmuga avastasin et A. H. Tammsaare eestikeelne tõlge on kogupikkuses olemas siin (link).