Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003)

Austraalia kirjanik Gregory David Roberts (sünd. 1952) pidi oma üle 900-leheküljelise maailmakuulsa romaani "Shantaram" kirja panema kolm korda, kuna Austraalias vanglas, kus ta röövkuritegude eest istus, rebisid valvurid tema käsikirja kaks korda täielikult tükkideks.

Nii mees kui lugu on erakordsed. "Shantaram" on romaan kaotusest, sisemise tugevuse leidmisest, terroristide ja tugevamate võitmisest ning armastusest ja sellest tulenevatest kohustustest oma pere, sõprade ja armsamate suunas. Robertsiga juhtunu on osaliselt tõene ning osaliselt väljamõeldis, kuid romaan tundub olevat üdini ehe ning mitte ainult protagonist, vaid iga figuur absoluutselt tõeline.


Samaaegselt filosoofiliste ning ideoloogiliste mõtiskluste rohkusega on romaan tohutult põnev, lisaks protagonist Lindsay - hiljem Lin või Linbaba - põgenemisest Pentridge'i vanglast Austraalias (kus Roberts ise hiljem romaani kirja pani) tema seiklustele Bombays ja selle ümbruses, tema tutvustele erakordsete inimestega ning nende illegaalsete hobide ja elukutsetega, tema ohtlikust elust Bombay maffia koorekihis ning tema lahingutest Indias ning Afganistanis, sisaldab "Shantaram" meeletus koguses inimesi, kellel kõigil sisukas lugu, taust, unistused, motivatsioon, patud, nõrkused ja vaenlased. Pidevalt antakse kellelegi kuuli või nuga, keegi põgeneb kellegi eest, kedagi on vaja kaitsta või kuhugi smuugeldada, juhtub traagiline õnnetus... Surm ja elu käivad käsikäes ja ükski figuur pole halva õnne ega leina eest kaitstud.

Olgugi et Linil õnnestub mitmest kaelamurdvast olukorrast imekombel pääseda, ei hoia romaan surmadega kokku ning mitmed sadu lehekülge Linbaba kõrval kõndinud tegelased hukkuvad, põhjustades lugejaski sügavat leina. Robertsi protagonist on nõnda ehe, et talle tema kuritegude eest andestada pole raske.

Tugeva ja nõrga ning kehaliselt tugevama moraalse võitmise temaatika on "Shantarami" üks kandvaid teemasid: vangistuse ajal tuleb Linil taluda vangivalvurite ja organiseerunud kaasvangide - ning tihti polegi piiri tõmmatud - alandusi ning vägivalda. Tihti tundub justkui tegu oleks hoopis dzhungliraamatu lehekülgedega ning õpetatakse ellujäämist loomariigis. Kuid iga kord Bombaysse jalga tõstnu teab, et selles linnas tõepoolest elamiseks on vaja just neid ellujäämisoskusi, mille Link omandanud on.


Armastus ning selle idealiseerimine või lojaalsus ning selle idealiseerimine saavad nii mõnelegi figuurile hukatuslikuks ja ka selle poolest on "Shantaram" ääretult realistlik, olles samaaegselt väga üllas: armastussuhteid kantakse pikalt, nende nimel minnakse surma või ohu teed, isegi kui nad hiljem lihtsalt hääbuvad. Vahel tuleb eirata südamevalu ja soosida realistlikku lahendust.

Selliste väikeste valikutega jutustab Roberts oma erakordset lugu niivõrd usutavalt, et romaani on praktiliselt võimatu käest panna. India elu ning olu on lääne inimesi alati paelunud ning Lini lähedased kirjeldused slummi elanike väikestest unistustest ja suurest koormast on niivõrd südamlikud, nende teistsugusus on niivõrd sümpaatne ja mõningane koomika, mis kultuuride põrkumisel tekib, niivõrd ainulaadne, et lustakad episoodid toimuksid justkui naabrite juures. Lähedus, mille Roberts oma figuuri ja lugeja ja tundeliselt koos nähtu ja kogetu vahel tekitab, on hämmastav.


Mingil hetkel pean takistama liigse sisulise info jagamise ja lihtsalt kokkuvõtvalt mainima, et lugege palun "Shantarami" ja kogege midagi erakorselt liigutavat, intensiivset, põnevat ja .... mul pole piisavalt head omadussõna, et seda postitust kokku võtta.

Tahaksin kohe uuesti algusest lugema hakata.


Braavo! Braavo!