Blogi uus aadress

Wednesday, October 5, 2016

1930. Sinclair Lewis: Babbitt (1922)

USA kirjanik, sotsiaalkriitiline ning ebakonventsionaalne autor Sinclair Lewis (1885-1951) keeldus omal ajal vastu võtmast Pulitzeri kirjandusauhinda, kuna arvas, et tema looming ei sobi Pulitzeri auhinna imagot hoidvate romaanide terviklikkuse ja mõistlikkuse kriteeriumidega kokku. Nobeli kirjanduspreemia võttis Lewis aga aastal 1930. esimese Ameerika laureaadina tänuga vastu.

Babbitt on Lewise tuntuim romaan ning seda peetakse ka autori õnnestunuimaks üllitiseks. Lewise sotsiaakriitiline satiir pälvis niivõrd kõrge koha üldsuse silmis, et sõna "Babbitt" võeti romaani ilmumise aastal ametlikult ameerika inglise keele sõnavarasse.


Lewise sulest on samuti ilmunud romaanid "Peatänav: Carol Kennicotti lugu" (1920) "Arrowsmith" (1925), "Elmer Gantry" (1927) ning "Dodsworth" (1929), samuti hulgaliselt lühijutte ning käputäis näidendeid ja luuletusi. Mitmed romaanid on jõudnud filmilinale; "Arrowsmith" kandideeris lausa neljale Oscari auhinnale.

"Babbitt" on lugu George F. Babbittist, keskklassi kinnisvaraärimehest, kelle siht elus on teenida raha, et kindlustada endale ja oma perele keskklassi tüüpiline elu: maja, auto, hea ülikool, kaunis mööbel, kutsed õigetele õhtusöökidele ning laitmatu maine tervikliku ühiskonna liikmena fiktiivses Zenithi linnas Kesk-Ameerikas.

Babbitti pseudoambitsioonid ja harjumustsüklid, millest mees pidevalt välja üritab rabeleda, jätkuvad sama hooletult nagu tema plaanid töö- ning eraelus ja hall argipäev läheb muudkui oma rada. Babbitt mõtleb pidevalt oma väsinud abielu või nuumatud keha olukorra värskendamisele ja paranemisele, kuid sarnaselt mitmete värvikalt kirjeldatud kolleegide ja naabritega jätkab elu ikka omas ontlikus rütmis. On pere, kes Babbittide koju õhtusöögile püüdleb, on tähtsamad isikud, kelle lähedusse Babbitt püüdleb; on tema naise sisutud pseudoambitsioonid ja on tema parima sõbra julguseta jäävad püüdlused oma õnnetu abielu hüljata... kuni aga üks Babbitti lähiringkonnast hetkeks mõistuse kaotab ja tulirelva kätte haarab.


Lewise kirjeldused on mahlakad ning värsked; tema dialoogid on autentsed ja tema figuuride kirjeldused on nii halekoomilised, et oma naeruväärses korrektsuses tekitavad nad lugejas kohati lausa empaatiat; muidugi kaob see taas, kui mõni koduperenaistest oma lilledest või ajakirjadest jutustab ning kui mõni Babbitti lähematest kolleegsõpradest konservatiivselt immigrantide ning mustanahaliste teemal kommenteerib.

Babbittil on tugev võimalus saavutada ideoloogiline, moraalne ja intellektuaalne läbimurre, sest pärast intsidenti hakkab ta justkui nägema, et igal pool oleks justkui miskit puudu ja miskit valesti; ta muudab oma sõprusringkonda, omandab kirglikkuse arvamuse avaldamisel ja vilistab ühiskonna arvamusele....

Kuid Babbitt jääb siiski selleks, kes ta on ja tema võimetus oma mutiaugust välja rabeleda sulgeb romaani, jättes mehe oma illusoorsesse mulli suplema.

"Babbitt" on tugevalt kirjutatud, nutikas, elav, teravmeelne, halenaljakas ning tõsiselt tabav satiir kõigest, mida kuidas tänapäevani USA äärelinnade kenamates valge aiaga majades valesti tehakse, mõeldakse ja ollakse.

Soovitan soojalt!


Siin on esimene lehekülg inglisekeelsest raamatust (link täistekstile):

THE towers of Zenith aspired above the morning mist ; 
austere towers of steel and cement and limestone, sturdy 
as cliffs and delicate as silver rods. They were neither citadels 
nor churches, but frankly and beautifully office-buildings. 

The mist took pity on the fretted structures of earlier 
generations : the Post Office with its shingle-tortured mansard, 
the red brick minarets of hulking old houses, factories with 
stingy and sooted windows, wooden tenements coloured like 
mud. The city was full of such grotesqueries, but the clean 
towers were thrusting them from the business centre, and on 
the farther hills were shining new houses, homes they seemed 
for laughter and tranquillity. 

Over a concrete bridge fled a limousine of long sleek hood 
and noiseless engine. These people in evening clothes were 
returning from an all-night rehearsal of a Little Theatre play, 
an artistic adventure considerably illuminated by champagne. 
Below the bridge curved a railway, a maze of green and 
crimson lights. The New York Flyer boomed past, and twenty 
lines of polished steel leaped into the glare. 

In one of the skyscrapers the wires of the Associated Press 
were being closed. The telegraph operators wearily raised 
their celluloid eye-shades after a night of talking with Paris 
and Peking. Through the building crawled the charwomen, 
yawning, their old shoes slapping. The dawn mist spun away. 
Queues of men with lunch-boxes clumped toward the immensity 
of new factories, sheets of glass and hollow tile, glittering shops 
where five thousand men worked beneath one roof, pouring 
out the honest wares that would be sold up the Euphrates
and across the veldt. The whistles rolled out in greeting a 
chorus cheerful as the April dawn ; the song of labour in a city 
built it seemed for giants. 



There was nothing of the giant in the aspect of the man 
who was beginning to awaken in the sleeping-porch of a 
Dutch Colonial house in that residential district of Zenith 
known as Floral Heights. 

His name was George F. Babbitt. He was forty-six years 
old now, in April, 1920, and he made nothing in particular, 
neither butter nor shoes nor poetry, but he was nimble in the 
calling of selling houses for more than people could afford 
to pay. 

His large head was pink, his brown hair thin and dry. His 
face was babyish in slumber, despite his wrinkles and the 
red spectacle-dents on the slopes of his nose. He was not fat 
but he was exceedingly well fed; his cheeks were pads, and 
the unroughened hand which lay helpless upon the khaki- 
coloured blanket was slightly purify. He seemed prosperous, 
extremely married and unromantic ; and altogether unroman- 
tic appeared this sleeping-porch, which looked on one sizable 
elm, two respectable grass-plots, a cement drive, and a cor 
rugated iron garage. Yet Babbitt was again dreaming of 
the fairy child, a dream more romantic than scarlet pagodas 
by a silver sea.

No comments:

Post a Comment