Jack Kerouac: On the Road

„Sal, we gotta go and never stop going till we get there.“
- „Where we going, man?“
„I don’t know but we gotta go.“


Jack Kerouaci „Teel“ on ilmselt biitnike hoovuse kuulsaim laine. Kirjutet’ 1951 ja avaldatud 1957, räägib raamat autori seiklustest ja elamustest iseenda ja sõprade seltskonnas läbi Ameerika ja veelgi kaugemalt sõitmisest ja hääletamisest, taskus mõned dollarid; kirjeldab lugejale, mida ja keda kohatakse Teel.


Tahaksin alustuseks rõhutada kirjandusteadlase Matt Theado sõnu: "Kerouac's most famous novel comes with many associations that work to inform and mislead the reader before the cover is opened. The book is both a story and a cultural event."
Kerouaci raamatu kuulsus ruttab raamatust ette, tõsi ta on. Nagu Bukowskigi – seks ja toores kõneviis –, Kerouac on täpselt see, mida te kuulnud olete – alkohol, naised ja veel alkoholi. Aga see pole veel sugugi kõik!

Sal Paradise, raamatu minategelane, jutustab tükikese oma loost, tõmmates niidid kokku kirjeldustega oma parimast sõbrast Dean Moriartyst. Meeste vahel on vendluse taoline suhe, kuna Sal jutustab, saame me Deani rohkem vaadata. Ja lugejale avaneb tõeliselt imeline vaatepilt, sest tegemist on kas pühaku või hulluga. Seda ütlevad mitmed religioonifilosoofid, muide, Jeesuse kohta. Robustselt väljendudes – Dean on diip. Paljugi sellest, et ta kaks korda abiellub ja maailma nelja lapsega rikastab, olgugi et ta sajaprotsendiliselt kaootiline on. Kuidas ta muusikat kuulab ja kuidas ta räägib, on ainulaadne. Me võime tema kohta oletusi teha, aga kurb on, et lõppude lõpuks istub ta ikkagi iseenda peas ja ei luba meid oma mõtetesse. Sama raamat kirjutatuna Deani perspektiivist oleks ilmselt loetav umbes kahekümnele inimesele, aga nagu keegi kunagi ütles: kunst on midagi viiekümnele inimesele ja neist kolmkümmend on püstihullud. Dean oleks ilmselt hullude nimekirjas esimene.

Narratiivist rääkides on läbiv põhitegelane tee. Alati ootamas, alati uudne, Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata... ja samas milliseid igavaid inimesi. Ja kuidas nad mõne dollariga taskus tõepoolest nii kaugele jõuavad, kui vähegi tahavad, end Teel kanda lastes. Teest edasi vaadates on linnade ja maastike kirjeldused täiesti legitiimne põhjus hakata tundma sügaval sisimas soovi auto üürida ja paar kuud läbi Ameerika sõita. Sest Kerouaci lugedes tekib juba tunne, nagu sa tunneksid neid inimesi selles Frisco baaris. Miks siis mitte ka minna.

Ja olgugi et paljud meist läbi Euroopa hääletanud on – kas selliseid elamusi on veel piisavalt, et neid leida, kui sa selles maailmas sündinud ja kasvanud ei ole? Sest rahale rõhku panemata neil, kelle kodu on tee, seda ka jalaga segada ei anta, aga süüa on, mõnikord, alkoholi on, enamasti, ja midagi huvitavat juhtub, alati. Sest nende meeste peas toimub midagi enneolematut, ja tänapäeva lapsevanema perspektiivist võiksid nad muidugi ülikooli lõpetada ja midagi intellektuaalset korda saada või tööl pappi kokku riisuda, sest tegu on igati võimekate meestega. Sal Paradise on kirjanik ja teenib sellega leiba, aga tema sõbrad elatuvad juhutöödest. Aga – raha väärtus, rahal ei ole väärtust. Tähtis on Tee, tähtis on leida SEE, ja see on peidus kusagil Tee peal.

Raamatu sisu on teatud mõttes muidugi täiesti südantlõhestav, sest nii palju kui kohti läbitakse ja nii palju kui inimesi kohatakse, tundub, et lõpuks leiab Sal südamerahu, äkitselt ja seletamatult, oma tüdruku suurtes silmades, ja jääb paigale. Dean jääb lõpuks ühega oma naistest. Aga kas nad tõesti kunagi leiavad, mida nad otsivad, ja kas nad üldse teavad, mida nad otsivad, on iseasi. Ja kõiki raamatus kirjeldatuid iseloomustab mingisugune rahutuse valu, täitmatuse tunne ja pidev sihitu liikumine, punktist A punkti B, et taas edasi minna, lõpetuseks aga ikkagi sinna tagasi jõudes, kust alustati, või punktis C uuesti alustades, aga ikkagi sama targalt, sest pakitsev rahutuse valu on sama.

Aga, nagu raamatki ütleb – tähtis pole siht, vaid Tee. Ja seda Kerouaciga käies ootab kaunis elamus.