Blogi uus aadress

Wednesday, March 24, 2010

15. Fyodor M. Dostojevski: Idioot

The Idiot is a novel written by 19th century Russian author Fyodor Dostoyevsky. It was first published serially in Russky Vestnik between 1868 and 1869. The Idiot is ranked beside some of Dostoevsky's other works as one of the most brilliant literary achievements of the Russian "Golden Age" of Literature.

Dostoyevsky's motives for writing The Idiot stem from his desire to depict the "positively good man". This man is naturally likened to Christ in many ways. Dostoyevsky uses Myshkin's introduction to the Petersburg society as a way to contrast the nature of Russian society at the time and the isolation and innocence of this good man.


...ja miks õigupoolest peetakse idioodiks vürst Mõškinit, mitte kogu seda ülejäänud imbetsillide kampa, kes teda ümbritseb, jääb minu lõplik küsimus seisma.

Imeilusad ja pingest pakatavad armastuslood, võitlus enese ümbritsevale ühiskonnale selgitamise pärast - sest vabandada ega assimileeruda ta ei tohi, ei iial, see vaene rüütel, sest ta on imeilus nii nagu ta on! - ja illustreerivad vestlused poliitikast, filosoofiast ja "naisküsimusest" täidavad Idioodi lehekülgi.

Vürst Mõškin kannatab epilepsia all, mistõttu teda idioodiks peetakse. Kuna ta oma emotsioone tihti kontrollida ei suuda ja samuti enam-vähem võimetu negatiivset arvamust kellestki omama, peavad teda ümbritsevad inimesed teda idioodiks. Aga tegelikult on ju tegemist lihtsalt üdini hea inimesega, mitte ainult vaese, vaid v a l g u s e rüütliga. (Visuaalsed esiletõstmised stiilina on siinkohal mõjutatud Dostojevski enda poolt, üritan mitte liialdada.)

Armastuskolmnurk Rogožini, vürsti ja Nastasja Filippovna vahel veab ennast siia ja sinna, kuna Nastasja mitte otsustada ei suuda, kellele minna. Tegelikult on ta ju metsik lind, kes vaid vabadust soovib, aga ometigi kusagilt sisse kodeeritud mõttega, et tuleb mehele minna, kuigi tal varandust küllalt on? Mingil moel armastab ta mõlemaid ja see teda võibolla visklema ajabki. Või siis meeldib talle lihtsalt idee, et keegi teda armastab ja selle paistel enese soojendamine tõmbab teda nii ühe kui teise poole... igatahes valib ta valguse asemel pimeduse ja seetõttu leiab ka oma õnnetu lõpu.

Aglaja, kes vürsti küll algusest peale armub ja nähtavalt, vintsutab ja väntsutab teda edasi-tagasi, sealjuures laseb Mõškin enesega kõike teha. Armastusest. Aglaja näeb temas kedagi, keda võiks armastada, vajab aga kedagi, keda samal ajal austada ja kes teda taltsutada suudaks, mistõttu ta vürsti lõputult piinab. Vürst aga oma isiklikus armukolmnurgas otsustab selle kasuks, kellel teda rohkem vaja on.

Võrdlus Jeesusega on siinkohal täiesti asjakohane, kas või mõeldes vihjele Rogožini majast, kus ripub Hans Holbeini koopia Kristuse kannatustest. Vürst armastab kõige rohkem neid, kes langemisele kõige lähemal ja käitub pigem kui omakasupüüdmatu halastaja. Seltskond tema ümber aga on kahepalgeline, omakasupüüdlik ja konventsioonidest läbi imbunud. Muidugi lüüakse vürst mitmekordselt risti. Oskab ta ju kõige paremini... iseennast alandada, teisi ülendades.


Ajastule kohaselt koheldud epilepsiahaige oleks tänapäeval normaalne ühiskonna liige. Kui keegi on aga liiga impulsiivne, peletab ta teatud tüüpi inimesi endast eemale. Teatud tüüpi inimesi jällegi tõmbab ligi. Mina ei saaks vürst Mõškini vastu tunda muud, kui armastust.

Nagu Dostojevski puhul ikka, seatakse lugeja ette hunnik probleeme, mille üle mõtiskleda. Kuritöö ja Karistusega võrreldes - mida ma siin sugugi pikemalt ei ürita, sest need kaks on täiesti omaette ökosüsteemid (ühendavat ühiskonnakriitikat välja arvates), kuigi ajaline vahe vaid kolm aastat (täiesti uskumatu produktiivsus tegelikult, aga sellise elu puhul nagu Dostojevskil ei imesta ma siiski, et tal oli vaja hunnikute kaupa enesest välja kirjutada) - on tegemist eludega, mis kõik tupikus, regressioonis ja õnnetult lõppevad. Aga just kuna tegelased madalpunktis lõpetavad, jätab see lugeja unistavalt mõtlema, mis oleks, kui...


Idee vürst Mõškini sugusest inimesest on surematu ja imekaunis (sans epilepsia muidugi). Mis aga päriselt, raamatu reaalsuses ja ilmselt ka tänapäeva reaalsuses, selliste inimestega juhtub, kui ta oma hinge lihtsalt maailmale avab, on nukker.

Sellest hoolimata, lugege siiski, lugege ja nutke vürst Mõškini pärast!

No comments:

Post a Comment